Väikesele lilleõiele


Idüll

Kuula, väike Lilleõis, siis ma räägin sinule vana jutustuse, mis on siiski samas ka tänapäevane jutustus. Sina oled sündinud läänemaailmas, mina idamaailmas. Kui sina olid väikene ja heitsid puhkama, põlvitasid sina voodi kõrvale ja palvetasid Kristuse poole sõnadega : "Kallis Jeesus, armuline." Kui mina olin samavanune, magasin mina põrandal matil, ja mind õpetati põlvitama, puudutama põrandat otsaesisega ja ütlema : "Mina astun  Budhha, tõe ja pühakute kaitse alla." Kui meie astusime une maailma, siis sina mõtlesid Kritsusele ja mina Buddhale, ja meie andsime ennast nende armastuse ja hoole alla ning teadsime, et ärkame õnnelikult järgmist päeva veetma. Väike Lilleke, kuigi sina ja mina oleme kohanud teineteist alles hiljuti, kulgesime meie juba lastena käsikäes, kuigi pool maailma meid siis teineteisest lahutas.

Nii kaua on aega möödunud sellest, kui minule jutustati seda, mida mina nüüd sinule jutustan, et vaevu mäletan, kes seda minule rääkis. Mina olin kindlasti siis väga väikene ja ehk rääkis seda minu isa. Kuid mina ei unustanud seda iialgi, ja nüüd on aeg rääkida see sinule, et sinu kaudu muud võiksid seda kuulda ja sellest aru saada. Ja jutustuse esimese osa nimi on Otsus.


Otsus

Kaua, kaua aega tagasi elas maa peal aus ja uljas mees nimega Sumeedha. Sel ajal liikus inimeste keskel Imeline Olend, Buddha. Teda nimetati Dipankara Buddhaks. Ühel päeval pidid Buddha ja Tema pühakud saabuma sellese linna kus elas Sumeedha. Linnaelanikud rõõmustasid tema tuleku üle, ja kõik mis suudeti, tehti linna kaunistamiseks. Teed pühiti ja nendele laotati lilli ja puudele riputati lippe, ja kõik tehti kauniks. Sumeedha osales selles töös, sest temagi teadis milline imeline inimene Buddha on, ja temagi tahtis austust osutada. Sumeedha osaks oli langenud teelõik, mis tuli temal tasandada, pühkida ja ka kaunistada. Kuid kui Buddha tuli, ei olnud Sumeedha töö veel valmis, vaid keset teed oli suur poriloik, millest Buddha pidi läbi minema. Sumeedha loomus ei olnud sellega nõus ja nõnda ta heitis näoli poriloikku, nõnda et Buddha saaks kõndida üle tema keha teisele poole loiku. Ja seal lamades ütles ta iseendale : "Kui mina kordki saaks olla Buddha, nii nagu Dipankara Duddha! Kui minagi kord saaksin päästa maailma !"

Buddha kõndis üle tema keha ja peatus siis ja pöördus vaatama maas lamavat Sumeedhat. Siis Tema vaatas kaugele tulevikku ja nägi, et aegade järel Sumeedha soov täitub ja tema elab maapeal Buddhana, Gautama Buddhana. Ja Tema ütles Sumeedhale ja muudele tema ümber seisvatele : "See Sumeedha on tulevikus Buddha. Ükskord saab temast Buddha, ükskord päästab tema maailma."


Pühitsemine

Pärast otsust kulus palju, palju aega. Mitmed Buddhad tulid ja rääkisid oma sõnumi, ja igaüks jättis järgneja kätte maailma vaimse õnne. Kuid nendest Buddhadest ei olnud ükski meie seast. Sel ajal ei olnud kedagi meie keskel, kes oleks võinud vastu võtta nii kõrget ülesannet ja seetõttu tulid Buddhad meie juurde kaugelt Veenuse tähelt Deevade seast. Kuid oli tulemas aeg, kui inimesed pidid tegema oma töö ilma kõrvalise abita, aeg kui Buddhad ja Manud pidid olema selle inimkonna õied. Kes saab olema esimene Buddha, esimene suur Õis inimkonnas ?

Sel ajal ainult kaks inimkonna miljonite keskelt kõrgusid teistest kõrgemale ilu ja armastuse jõus - Sumeedha ja Keegi teine. Hilisematel aegadel tunneme me neid Gautamana ja Maitrejana, Buddhana ja Kristusena. Kuid nii suured, kui nemad juba siis olid, ei olnud kumbki veel kõlbulik tuleva neljanda rassi Buddha tööks. Kui kumbki ei oleks olnud valmis õigel ajal, oleks inimkond kannatama jäänud. Kuid peaaegu võimatuna näis jõuda õigeks ajaks, nii palju oli veel teha, nii vähe oli jäänud aega tegemiseks.

Siis, väike Lilleõis, armastusest sinu ja minu ja miljonite meietaoliste vastu Suur Buddha otsustas, et maksku mis maksab, Tema kiirendab oma arengut, nii et kui tuleb aeg Buddhal ilmuda lohutamaks inimeste südameid, ei jää maailm ilma abita. Elu elu järel Tema töötas, üritades täita üliinimlikku ülesannet. Nii suur oli Tema loobumine, nii hämmastavad Tema saavutused, et Adeptidest suurimadki, väike Lilleke, rääkisid täis imestust, armastust ja austust sellest armastusest, mida Tema meie vastu tundis ja mis saatis Tema sellisel moel ennast ohverdama meie heaks. Nõnda kahest, kes aegade taga olid olnud samal astmel, teine, Buddha võttis vastu Pühitsuse ja Teine,  Maitreja järgnes samm sammult Tema peamise abilisena.


Täitumine

Kakstuhat kuussada aastat tagasi liikus Sumeedha inimeste keskel inimkonnast tõusnud Buddhana. Ta sündis siis Indias, ja inimesed kutsusid Teda mingi aja jooksul prints Siddhaarthaks Gautama soost. Kuid kui Tema töö sai tehtuks ja Tema saavutas Buddha oleku, nimetas Tema ennast Samaana Gautama Tathaagataks. Kaheksakümmend aastat elas tema inimeste keskel, viimast korda pärast nii mitmeid elusid maa peal. Nelikümmend viis aastat tema jutustas ja õpetas armastades lähedaseid hellemini kui ema ainukest last. Igaühega rääkis tema vastavalt kuulaja arusaamisele: pappidele ja õpetlastele sügavate filosoofiliste õpetussõnadega, väikesele Tshatta poisile lastelauluna, mida poiss laulda sai.

Kui tuli aeg Temal, Buddhal, edasi liikuda, jättis Tema oma maise kuju, ja iial enam ei pöördu ta tagasi naisest sündinud kehasse. Ja ära minnes jättis Ta oma järgija Maitreja, Halastuse Isanda, Kristuse Pühitsetud kätesse sinu õnne ja minu, väike Lilleke, ja nende teiste kuuekümne tuhande miljoni inimhinge õnne, mis moodustavad meie inimkonna.


Tänapäev

Kuigi suur Buddha liikus edasi, mispeale Kristus võttis vastu Pühitsuse, ei jätnud Tema meid maha täielikult ega astunud imelisse elusse Nirvaanas. Veelgi suuremale enesesalgamisele võis Tema alluda ja Tema tegi seda meie heaks. “Nirvaana künnisel” Tema ootab, väike Lilleke, kuni sina ja mina ja tuhanded muud võime järgida Temale, kuni Tema võib rõõmsameelselt sisse astuda kaasa viies oma valguse. Künnisel ootab Tema läbi mitmete aastasadade andes Härra Maitrejale ja Tema vahendajatele meie heaks kasutada oma armastuse meie vastu, ja see armastus on kirjeldamatult suur jõud.

Nelikümmend viis aastat tagasi, väike Lilleke, kaks Suurt, Härra Maitreja Parem Käsi ja Härra Maitreja Vasak Käsi, asutasid selle meie Ühingu. Siis Isand Buddha andis selle suure lubaduse, et niikaua kuni Ühingus on järel kolm selle tööle ustavat inimest, puhkab Tema pühitsus selle peal. Kui iialgi peaks minema nii, et vaid kolm jääb ustavaks, siis sina ja mina oleme nendest kaks, väike Lilleke! Seltsi kolmkümmend neli aastat täitudes anti uus lubadus ja seekord andis selle Isand Maitreeja ise, lubades, et nemad ja Ühing võivad teha veelgi suuremat kasu ja et Tema õnnistus lebab meie  ja töö peal. Kas saab olla miskit ilusamat, väike Lilleke ? Ja kas lubadus ei kanna juba vilja ?


Tulevik

Väike Lilleke, suuna oma pilk tulevikku. Vaata kui kena on sinu elukoht. Apelsini ja sidruni lilled õitsevad, päikesepaiste on nõnda hell ja lained nõnda ilusad. See on väike taevas maapeal ja kõik mida sina ja mina iilagi oleme armastanud on koos meiega siis, õnne ajal.

• Mineviku ja tuleviku,
  keskel liikuva oleviku,
  päev mil me neist ei eraldanud,
  ole, ei pimene,
  patt on surnud,
  surma väravale saadetud,
  taevas on tulnud

Kas sa ei näe, et kõik meie unistused, sinu ja minu on lõpuks täitunud ? Väike Lilleke, nüüd meie peame tegema siin Otsuse. Sest tulevikus tuleb meile Pühitsuse hetk. Vaata nüüd mind, väike Lilleke. Nõndaks - annan sinule Kuningtari armastuse. Kes on Kuningatar ? Oi, vaid vähestele on lubatud seda taibata. Ehk kunagi räägin sinule sellest saladusest. Sinnamaani loo ikka unistusi, väike Lilleke ja kaitsku Issanda õnnistus sind kõikidel radadel.

järgmine osa